Оригинален текст
Taevalael laiutab kollane kuu.
Pimedail tanavail vaikselt vilet loon.
Norinal magab nii petis kui truu.
Minule vaid kuulub imedeoo.
Noiutud naivad koik majad ja puud.
Kevade lummas ununevad homsed tood.
Ma hulgun sargivael, mul pole kulm.
Naerdes jooksen taas hommikusse.
Armund narri ei morjenda ilm.
Oo, mu tudruk.
Homsesse paeva, mis tervitab maad,
Tulen ma uleni tudrukusena.
Ma hulgun sargivael, mul pole kulm.
Naerdes jooksen taas hommikusse.
Armund narri ei morjenda ilm.
Oo-oo-oo-oo-oooo...
Taas koiduvalguses hingab linn.
Tahaksin emmata maailma.
Miks alles eile sain tundma sind
Ja armastama?
Lindude sahinal saabub paev.
Kingin end uleni sinule.
Kuuluvad sulle mu jalad ja kaed,
Tudruk, mu tudruk
Ma hulgun sargivael, mul pole kulm.
Naerdes jooksen taas hommikusse.
Armund narri ei morjenda ilm.
Tudruk, mu tudruk...
Ma hulgun sargivael, mul pole kulm.
Naerdes jooksen taas hommikusse.
Armund narri ei morjenda ilm.
Tudruk, mu tudruk...